7. nov 2011

Kui puuduvad armastus ja sõprus, on elult võetud kogu tema mõnu.


ohh, nii lihtne on lihtsalt olla, kõigest mööda jalutada ja vastata kõigile : ma ei tea.

mingi kahtlane mõte on peas mis suht vallutab mu mõistust juba, et olen tihti mõtlema hakanud, et miks ma üldse veel pingutan, kui ma tean, et minu rong on läinud. Ma ei kaustanud seda õiget hetke ära, ja nüüd kui mulle kohale jõudis kui oluline see tegelikult mulle oli siis ma lihtsalt vaatan tühjusesse ja pisarad lihtsalt hakkavad voolama. Teades nüüd, et see mis mul oli, see hea .. see, mis oleks mu oleks üliõnnelikuks teinud on kadunud ja ma ei saa sinna mittemidagi teha. Ma ei saa enam endastki aru, miks ma veel sellega tegelen, miks ma ei lase sellest lihtsalt lahti juba?
Appi, see on nii valus, nii raske.. loll olin, et kaasa läksin. :'/

Kiidan ennast sellega, et tegelikult ei ole keegi veel aru saanud, kui valus ja rakse mul vaimselt on. Ma lihtsalt teesklen, et kõik on korras, .. ometigi võiks keegi silma vaadata öelda, et su silmis on piinav valu või küsida, mis sinuga juhtunud on ? mis lahti on? ja lihtsalt kallistada.. kuigi jah, pmst on 3 ülikallit sõbrannat aru saand sellest ja lihtsalt püüdnud lohutada, või nõu andnud, kuidas edaspidi toime tuleks ja kuidas üle saaks. mida ma ilma teieta teeks ??
tegelt, mulle ei meeldi üldse halada, teisi enda muredega koormata ja üldse teistele ette jääda, sest mul on valus .. ma tean, et ka Teil on asju mis teevad sittakanti valu või millest on raske loobuda ja üle saada seega, me teame kõik mis keegi teine tunneb.. seega võiks teisi rohkem märgata, mitte vaadata enda ette.. :)

midagi mida meenutada :

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar