Sa tulid,
olid.
Laususid kõige
ILUSAMAID
lauseid mulle
läbi mõtlematagi.
Ühtäkki
soovisid justkui
tagasi minevikku
minna.
Jättes mind üksi...
tulevikku...
Käskisid mul minna
nagu
puurilinnul loodusesse,
üksi olles
ei osanud ma
enam
elada
naeratada
hingata.
Siiani soovid
mind...
kuid
nagu
sõpra
enda kõrvale.
Kardan kaotada
Sind...
kuid enam ei
oska hoida.
Murdsid
minu ja
minu kõige
kaunima
puuri.
Nüüd ma
lihtsalt
eksisteerin.
Õpin uuesti
elama
vabaduses.
Kuid
igatsen
seda puuri,
sest tundsin
seal end
Sinuga
vabana.
Seal puuris
OLI
mul kõik
olemas
mida ma
soovisin.
Tõesti, vahest
ihkasin sealt
välja lennata
kuid mõistsin,
et Sinuga mul
puuris on
palju parem.
Nüüd
ei ole
mul seda
puuri.
Ei ole Sind
kui
puurikaaslast.
Puudub
tahe
olla
vaba.
Kuid tea,
et
õppimine
võtab
aega.
Ära oota seda
kõike minult
kohe
ja
praegu.
Ma alles
harjun
elama
ilma Sinu
ja
puurita.
25. sept 2014
22. jaan 2014
You can take everything I have. You can break everything I am
need sisemised karjed, tunne, mida tunnen iga hingetõmbega ja see valu mis mööda mu närve südemesse läheb ning sealt tüki võtab..., valu, mis iga liigutusega ning hingetõmbega mu hinge tambib ja mis tahab mind vaimselt nõrgemaks teha.. see kõik nagu vaid kasvaks, oleks kui 10000 jalgne olend, mis mind seest tühjaks süüa tahaks, see nagu naudiks kõike seda.
-kuhu ma jõudnud olen?
Keha hakkab värisema ja jalad maapinda paaniliselt otsima, kui istuda kuristiku äärel ja mõistus sellel konsentreerub. Seistes kuristiku äärel, tahtes hüpata ja tunda seda tuult mis riivab keha ja läbib juukseid, nähes maapinda lähenemas, kuid justkui keegi tõmbaks tagasi ja ei laseks sellel juhtuda, jalad leiavad maapinda, olles mõistuse kaotanud. Ei oska kuhugile minna kui ees seisab 5-teeline ristmik, täiskuu pilku püüab püüdes teed näidata... valides vale suuna.
-kuhu ma jõudnud olen?
Keha hakkab värisema ja jalad maapinda paaniliselt otsima, kui istuda kuristiku äärel ja mõistus sellel konsentreerub. Seistes kuristiku äärel, tahtes hüpata ja tunda seda tuult mis riivab keha ja läbib juukseid, nähes maapinda lähenemas, kuid justkui keegi tõmbaks tagasi ja ei laseks sellel juhtuda, jalad leiavad maapinda, olles mõistuse kaotanud. Ei oska kuhugile minna kui ees seisab 5-teeline ristmik, täiskuu pilku püüab püüdes teed näidata... valides vale suuna.
Tellimine:
Postitused (Atom)