Sa tulid,
   olid.
Laususid kõige
  ILUSAMAID
lauseid mulle
  läbi mõtlematagi.
Ühtäkki
  soovisid justkui
 tagasi minevikku
     minna.
Jättes mind üksi...
    tulevikku...
Käskisid mul minna
 nagu
puurilinnul loodusesse,
 üksi olles
ei osanud ma
 enam
   elada
     naeratada
       hingata.
Siiani soovid
 mind...
   kuid
     nagu
       sõpra
enda kõrvale.
Kardan kaotada
  Sind...
kuid enam ei
  oska hoida.
Murdsid
   minu ja
      minu kõige
         kaunima
           puuri.
Nüüd ma
   lihtsalt
     eksisteerin.
Õpin uuesti
   elama
vabaduses.
Kuid
  igatsen
seda puuri,
  sest tundsin
seal end
  Sinuga
    vabana.
Seal puuris
    OLI
mul kõik
   olemas
mida ma
   soovisin.
Tõesti, vahest
  ihkasin sealt
välja lennata
    kuid mõistsin,
et Sinuga mul
    puuris on
palju parem.
  Nüüd
     ei ole
      mul seda
         puuri.
Ei ole Sind
  kui
    puurikaaslast.
Puudub
  tahe
   olla
     vaba.
Kuid tea,
    et
õppimine
   võtab
     aega.
Ära oota seda
   kõike minult
     kohe
         ja
          praegu.
Ma alles
       harjun
    elama
   ilma Sinu
  ja
puurita.